2018. aastal alustas Maanteeamet esimest katseprojekti asfalteerimistööde boonussüsteemi rakendamiseks kolmel objektil. Boonustest on saanud kirgiküttev teema, mis on muu hulgas tekitanud erinevaid kõhklusi kuni selleni, kas need on üldse õiguslikult lubatud. Marek Truu ja Romet Raun Teede Tehnokeskusest vastavad korduma kippuma küsimustele.

Millest sõltub töökvaliteet?

Võib öelda, et Eesti teedeehitajad suhtuvad töökvaliteeti väga tõsiselt. Kuid ainult madalaimal hinnal põhinevas konkurentsis suudetakse pakkuda üksnes sellist kvaliteeti, mis täidab miinimumnõuded. Parem kvaliteet eeldab tavaliselt ka kõrgemat hinda. Kuidas siis saavutada olukord, et töötegijate suurem pingutus ja parem tulemus saaksid õiglaselt hinnatud ja tasutud?

Töökvaliteet sõltub paljude komponentide koosmõjust. Kõige olulisemad neist on teadmised ja oskused ning seejärel seadmed ja materjalid. Mida kvaliteetsemad on need komponendid, seda parem tulemus on võimalik saavutada.

Mis on boonussüsteem?

Riigiteedel on praegused kvaliteedinõuded üsna karmid ja nende täitmine tõsine töö. Kogu protsessi kohta nõudeid kehtestada ja selle üle järelevalvet teha ei ole aga jõukohane ega mõistlik. Kõige paremini suudab protsesse kontrollida ja mõjutada töö tegija ise. Talle tuleks anda võimalus teha oma tööd paremini ja kvaliteetsemate vahenditega. Sellele aitab kaasa motivatsiooni- ehk vastuvõtusüsteem, millega täpsustatakse töökvaliteedi hindamise viis ning antava hinnangu soodne või ebasoodne mõju töövõtja tuludele.

Boonussüsteemi all mõistame motivatsioonisüsteemi komponenti, millega väärtustatakse töövõtjaid, kes täidavad tehnilised nõuded tavapärasest kõrgemal tasemel. Sel juhul tekib tal õigus lisatasule ehk boonusele.

Mille poolest erineb boonussüsteem tavapärasest motivatsioonisüsteemist?

Tavapärase motivatsioonisüsteemi korral lepitakse tellija ja töövõtja vahel kokku, milliste kvaliteedipuuduste korral jäetakse töö üldse vastu võtmata ning millistel juhtudel võib töö küll vastu võtta, aga teatud mahaarvamistega. Nii Eestis kui ka mujal maailmas on see ehituses levinud motiveerimisviis. Boonussüsteemi rakendamiseks aga lisatakse motivatsioonisüsteemi olukorrad, mil töövõtjal on kokkuleppel tellijaga võimalik saada paremini tehtud töö eest lisatasu. Seda nimetatakse maailmas ka bonus-malus (lad ’hea-halb’) süsteemiks.

Kas boonussüsteemi on rakendatud Eestis ka varem?

Jah, tinglikult võib nii öelda küll. Aastaid tagasi oli mõnda aega kasutusel preemiasüsteem, kus töövõtjale maksti preemiat juhul, kui mahaarvamisi oli teatud määrast vähem. Kui mahaarvamisi oli rohkem, siis preemiat ei makstud.

Mille poolest erineb praegune boonussüsteem sellest varasemast?

Ideoloogiliselt on need täiesti erinevad. Preemiasüsteem motiveeris mõnevõrra vähendama nõuetele mittevastava toodangu osakaalu. Boonussüsteemi eesmärk on motiveerida töövõtjaid saavutama nõuetest tuntavalt paremat kvaliteeti pideva parendustöö abil, mis on kvaliteedisüsteemide peamine põhimõte. Boonussüsteem on töövõtjale vabatahtlik ja selle siht on edendada innovatsiooni. Kuna kvaliteedi parendamine on paratamatult seotud täiendavate kuludega, annab see töövõtjale võimaluse otsustada, kas ja milliseid meetmeid pakutava boonuse eest rakendada. Ta saab erinevate meetmete mõju katsetada ja leida sel viisil optimaalsed lahendused. Teisalt tähendab see, et tellija ei tohiks seada nõudeid, mis piiravad innovatsiooni, kuna sama või parema tulemuse võib saavutada väga erineval viisil ja mõnikord soodsamaltki, mistõttu boonussüsteemi rakendamisega võib koguhind hoopis langeda.

Mille eest boonust makstakse?

Eestis juurutatava süsteemi eeskujuks on analoogsed süsteemid Soomes, kus alustati katseprojekte mõni aasta tagasi, ja Rootsis, kus on juba pikaajalised kogemused. Mõlemas riigis on boonussüsteemi aluseks asfaltkatte paigaldustemperatuuri ühtluse mõõtmine. Eestis alustati boonussüsteemi proovimisega katseobjektidel 2018. aastal. Ka meil on üheks mõõdetavaks näitajaks asfaltkatte paigaldustemperatuuri ühtlus, mille puhul tugineti Soome süsteemile. Teine näitaja, mida mõõdame ja mille eest boonust maksame, on tasasus. Mõlema näitaja puhul sõltub tulemus enamasti töövõtja igapäevastest valikutest.

Katte paigaldustemperatuuri mõõdab termokaamera, mis registreerib iga näidu aja ja täpse asukoha. See võimaldab mõõtmistulemust hiljem konkreetse kohaga siduda ning tuvastada katte servaalad, seisakud, häiringud (nt mõõtmisvälja sattuvad inimesed, teerullid, rooba vars vms) ning arvutada korrektselt välja riskialad, mille alusel arvutatakse välja boonus. Boonus määratakse siis, kui riskiala on 5% või väiksem.

Tasasuse eest makstakse boonust rahvusvahelise tasasusindeksi (IRI) 4 alusel. Arvutusvalem sarnaneb mahaarvamiste valemiga, ainult ümberpööratud kujul, kus boonust arvestatakse IRI4 piirväärtusest 0.6 m/km madalama (parema) tulemuse alusel piirväärtuse ja tegeliku tulemuse erinevuse järgi.

Termopildil on näha nii häiringute tekitajad (teerull) kui ka jahedamad kohad (riskialad).

Tasasust on Eestis mõõdetud aastaid. Millal tuli mängu paigaldustemperatuuri mõõtmine termokaameraga?

Oleme meeskonnas kaua aega otsinud erinevaid võimalusi innovatsiooni soodustamiseks teedeehituses. Mõõtsime aastaid jäävpoorsust maaradariga pidevmeetodil ja nägime, kui selgelt joonistuvad välja temperatuuriprobleemid.

Asfaltkatte paigaldustemperatuuri mõõtmist termokaameraga alustati Eestis aastal 2014, kui Eesti Asfaldiliidu ja Maanteeameti koostöös toodi Eestisse katseobjektile kaheks päevaks Rootsi boonussüsteemi aastakümneid arendanud ja praegugi haldav meeskond koos oma mõõtmistehnikaga. Lisaks korraldati seminar ja tehti uuring, kus tehti võrdluseks ka jäävpoorsuse pidevmõõtmised. Leiti, et tegemist on väga tõhusa meetodiga. Termokaamerasüsteem annab ülevaate pea 100% ulatuses katte pindalast, samuti laoturi seisakutest. Erinevalt paljudest traditsioonilistest mõõtmistest annab see tehnoloogia võimaluse tuvastada ja kõrvaldada probleemsed kohad kohe töö käigus. Meetodi puuduseks on asjaolu, et mõõtmisi ei ole võimalik kahtluse korral uuesti teha ega tagantjärele kontrollida. See seab mõõtmisseadmetele ka rangemad nõuded.

Juba enne eelmainitud uuringut hakkasime oma meeskonnas arutama boonussüsteemi ideed ja võimalust lahendada termokaamera abil tõhusalt asfaldi kvaliteediga seotud probleeme. Sel hetkel ei olnud turul teisi lahendusi. Seepärast alustasime koostöös erinevate partneritega nüüdisaegse termokaameralahenduse loomist. Praeguseks oleme seda süsteemi arendanud ja kasutanud kolm aastat. Nagu öeldud, oleme katsetanud ka Rootsi termokaamerasüsteemi, eelmisel aastal proovisime Saksa oma ja lisaks oleme jälginud ka Soome süsteemi. Kõigil neil on omad plussid ja miinused – lõppkokkuvõttes määrab süsteemi tugevuse mõõtmiste tegija, kellel on tulemuste usaldusväärsuse tagamiseks süsteemi üle kontroll.

Millised olid termokaamerasüsteemi nõuded katseprojektides?

Termokaamerasüsteem pidi suutma teha rohkeid toiminguid, koguma arvukalt andmeid ja vastama mitmesugustele nõuetele:

• pidev ja katkestusteta mõõtmine,
• põhirajad kuni viie meetri laiuselt,
• temperatuuriinfo,
• termopiltide salvestamine,
• asukoht (koordinaat ja teeaadress),
• ajatempel,
• intervall pikisuunas 1,0 m,
• intervall ristsuunas 0,1 m,
• mõõtmine 2–5 m laoturi tagaservast,
• võimalus jälgida reaalajas,
• laoturi kiiruse näit,
• temperatuuri mõõtmise täpsus ±2%.

Kas boonussüsteem suurendab ehituse maksumust?

Ei pruugi. Näiteks asfaldi veokauguse piiramine on väga jäik, kuid kõigest üks abinõu ühtlase kattetemperatuuri saavutamiseks. Konkreetse töövõtja jaoks võib samaväärse või parema lõpptulemuse saavutamiseks olla märksa soodsam kasutada näiteks asfaldisegu söötjat või termoisoleeritud ehk soojustatud veokaste, selmet asfalditehas objektile lähemal püsti panna. Samuti väheneb märgatavalt vajadus kasutada asfalteerimisprotsessi jälgimiseks kvalifitseeritud järelevalvet – katte paigaldustemperatuuri mõõdab ja dokumenteerib põhjalikult, kontrollitult ja suuresti automaatselt pädev mõõtja.

Uued tehnoloogiad loovad nii ehitamisel kui ka tööde kvaliteedi kontrollimisel uusi võimalusi. Tellija peaks seadma eesmärgiks tõhusate kvaliteedikontrollimeetmete arendamise ja rakendamise, siis saab töövõtja keskenduda konkreetsetele ehitustehnoloogilistele aspektidele. Kaasaegsete kontrollimeetoditega paraneb ka tehtud töö nõuetekohasuse tõendamise kvaliteet. Kasutades vastuvõtukatsetes kulukamat, kuid nüüdisaegsemat meetodit, säästetakse teekatet ja saadakse samas tihedamate või täpsemate ja usaldusväärsemate mõõtmiste tõttu suurem kindlus ehitustöö lõppkvaliteedi suhtes.

Kas boonuste maksmine on kooskõlas riigihangete seadusega?

Eesti riigihangete seadus, nagu ka Rootsi ja Soome oma, lähtub Euroopa Liidu õigusaktidest. Nende üldine põhimõte ja eesmärk on tagada hangete majanduslik soodsus. Ehitusel ongi valdavaks kriteeriumiks madalaim hind, kuid hanketingimustes pole keelatud esitada tingimusi hinna korrigeerimiseks. Oluline on, et hinna korrigeerimise põhimõtted on üheselt arusaadavad ning tagatud on selle aluseks olevate näitajate hindamise objektiivsus ja usaldusväärsus. Mõõtmine peab olema kompetentne ja sõltumatu.

Millised on boonussüsteemi ohud?

Üks oht seisneb selles, et boonust hakatakse võtma kui kulu, mida saab vajaduse korral kärpida. Sisuliselt on tegemist siiski investeeringuga innovatsiooni ja katete paremasse kvaliteeti. Kärpimisel võib kaduda töövõtjate huvi kasutada kallimaid lahendusi, boonusevõimalusest loobutakse ning soovitud efekt jääb saamata.

Kas boonussüsteemil on tulevikku ja kui on, siis milliseks võiks see kujuneda?

Kindlasti on tulevikku. Lisaks eelnimetatud põhimõtetele tuleks motivatsioonisüsteemi kujundada selliselt, et mahaarvamiste ja boonuste summa oleks suures pildis, st kõikide objektide kogumi mõttes tasakaalus. Sellisel juhul ei mõjuta need kokkuvõttes tellija eelarvet, küll aga iga üksiku objekti finantsarvutusi. Sellise tasakaalu saavutamiseks tuleb mõelda, millised vastuvõtunõuded sobiksid kasutamiseks boonussüsteemis ehk millised on need objektiivselt mõõdetavad kriteeriumid, mille alusel saab motiveerida saavutama tavapärasest paremat kvaliteeti. Süsteem on elujõuline, kuna soodustab mõttelaadi muutust ja kinnistumist – põhimõtet, et lisakvaliteeti panustamine ei ole töövõtjale ainult kulu, vaid ka tulu ja tunnustus. Tänu sellele on nii töövõtjal kui ka tellijal sama kvaliteedieesmärk, mis loob lisaväärtust, millest omakorda võidab kogu ühiskond.

Mida näitas Maanteeameti tellitud uuring katseprojektide kohta?

Andmete analüüsiga alustati detsembris ja töö alles käib, kuid üht-teist saab siiski juba öelda. Vaatamata sellele, et katseprojekti objekte oli vaid kolm, saime boonussüsteemi kasust üsna hea ülevaate. Objektid olid alustingimuste poolest väga erinevad: üht ehitati suvel ja kahte hilissügisestes jahedates ja tuulistes oludes, millest üks asus asulas ja teine maanteel. Ka töövõtja rakendatud meetmed lahknesid märgatavalt – esimesel objektil kasutati asfaldisegu söötjat, teisel mitte ja kolmandal kasutati nii söötjat kui ka termokaste. Kuigi need pole ainsad mõjutegurid, oli ootuspärane, et esimesele ja kolmandale objektile määrati boonus, teisele mitte.

Boonuste arvutuspõhimõtete kohta on tegemisel mitu muudatusettepanekut – näiteks ei arvesta praegune süsteem laoturi seisakute mõju, samuti ei ole boonuse suurus korrelatsioonis saavutatava tulemusega – boonus on peaaegu sama nii 5% kui ka 0% riskiala juures. Need osad tuleb veel läbi mõelda.

Mida öelda lõpetuseks?

Boonussüsteemi katseprojektid kinnitasid, et boonuse maksmine on kvaliteetsema tulemusega korrelatsioonis ja kuna töövõtjad tulid sellega hästi kaasa, võib öelda, et õnnestumine oli 100%. Kvaliteetsema lõpptulemuse saamiseks rakendati nii termokaste kui ka asfaldisegu söötjat ning täpsed mõõtmised termokaameraga kinnitasid nende meetmete positiivset mõju. Töövõtjad said parema kvaliteedi eest boonust. Kui rakendatav boonussüsteem on ka tuleviku ehituslepingutes piisavalt motiveeriv, suurendab see pidevat innovatsiooni ja panustamist kvaliteeti ning teed kestavad kauem.

Artikkel ilmus Teelehes nr 95, Kevad 2019