Jäävpoorsus (maaradar)

Uute katete rajamisel põhjamaises kliimas on tee püsimise seisukohast äärmiselt oluline veenduda, et teekate on tihe (tihendatus) ja teekatte jäävpoorsus (õhupooride maht) piisavalt madal. Traditsioonilise meetodi kohaselt tehakse jäävpoorsuse teadasaamiseks kattesse kuni 12 puurauku tee kilomeetri kohta, kuid see on aeganõudev, kahjustab uut katet ning mis peamine – kirjeldab uuritavat katet vaid ca 500 m sammuga.

Maaradariga tehakse nt. kahesuunalisel teel mõõtmised tüüpiliselt kolmel mõõtmisrajal – mõlema sõidusuuna nn välimisel rattajäljel ning katte vuugil teeteljel. Erinevalt traditsioonilisest kvaliteedi kontrollil võetavate puurkehadega kontrollimisest, saadakse radariga mõõtmisel katkematu info kontrollitava asfaltbetoonkatte jäävpoorsuste väärtustest mõõtmisrajal, mis vähendab oluliselt suurt juhuslikkuse komponenti tihendusteguri ja jäävpoorsuse määrangutes ning määratleda täpselt probleemsed kohad. Mahaarvamiste mõjuala vähendatakse sadu kordi ühe kontrollitud jäävpoorsuse sektori kohta. Mõõtmistulemuste kalibreerimiseks võetakse kontrollitavalt lõigult ainult 8 puurkeha, mistõttu uut katet kahjustavate kontrollpuuraukude arv väheneb kümnetes kordades.

Piiranguks selle meetodi puhul on, et mõõtmisi ei saa teha siis, kui kate on niiske või külmunud. Samuti ei saa usaldusväärselt mõõta jäävpoorsust kattekihtide puhul, millel on kasutatud naatriumkloriidi vm. libedusetõrjekemikaale.